Valguskiri Juuksur Vana-Kalamaja tänaval
20. sajandi alguses avastati, et klaastorusse paigutatud gaasil on võime elektriimpulsi mõjul helendama hakata. Neoon andis oranži, vesinikpunase, heeliumkollase ja süsinikdioksiid valge tooni. Seda hakati ära kasutama hoonete fassaadidel asuvate reklaamkirjade valmistamisel. Kuna klaastoru otstes paiknesid elektroodid, oli tehnoloogiliselt soodne kasutada seotud käekirja päraseid lahendusi. Eriti Saksamaal armastati pintslikirja moodi valgusreklaame.
Nõukogude ajal oli küll reklaame vähe, kuid neoonsilte linna peal leidus. Ajastule omaselt oli kasutusel teenindusasutuse üldnimetus, näiteks “söökla”, “toidukaubad” või “juuksur”. Selliste hulka kuulub ka Vana-Kalamaja tänava neoonkiri – üks vähestest, mis on veel Tallinnas säilinud. Kuna LED-valgustust on palju odavam toota ja hooldada, jääb algseid neoonsilte iga aastaga üha vähemaks.
