Mustamäe majade otsaseinad
Tallinn, Akadeemia tee 6 ja 22
Margarethe Fuks, Valli Lember-Bogatkina, Enn Põldroos
1965
1960. aastatel oli hoonete arhitektuur ühetaolisust kui universaalset, demokraatlikku ja rahustavat soosiv, mis oli kantud 20. sajandi alguse funktsionalismi gurude ideede vaimust. Ajastu sümboliks saanud Mustamäel läks suuremaks ehituseks lahti 1962. aastal, sest pealinnas oli tegutsema hakanud Tallinna Majaehituskombinaat, mis tootis Prantsuse inseneri Raymond Camus’ firmas väljatöötatud betoonelemente. Nii hakkas veelgi enam domineerima modernismi asjalik ilu, mis muutis oluliseks nii konstruktsiooni kui detailid – alates rõdupiiretest kuni ehitustöö puhtuseni. Kohalikku identiteeti prooviti esialgu Giprostroiindustrija projekti 1-464 kohalduses luua kaunistatud otsaseintega, kuid töömahukast ja kulukast dekoreerimisest loobuti siiski õige pea ning pakuti välja maju, mille otsaseintes olid juba aknad.
Hoone otsaseintel oli näha uuslihtsas monumentaalses laadis figuure. Neist on säilinud võimlemisrõngaga tütarlaps ning tööline ja kolhoositar. Teiste seas oli kujutatud ka mängivaid lapsi ning nõukogude ateismi silmas pidades ehk kulmu kergitama ajavaid tähtkujusid – näiteks Kaalud, Vähk, Neitsi (hea tahtmise juures lihtsalt neiu) ja Sõnn. Teostajateks olid hiljem tuntuks saanud Margarethe Fuks, Valli Lember-Bogatkina ja Enn Põldroos.
Praegu on enamik stiilseid otsaseinu soojustamistööde käigus kadunud. Samas on Mustamäel naiivne kaunistamine ja arusaam, et napp arhitektuur pole kunstita täiuslik, taas moodi tulnud.
